Ma pole ikka väga kaua midagi
korralikku siia postitanud. Muudkui elan oma suvalisi tundeid välja ja kõik. Üritan täna midagi rohkemat kirjutada...
Täna oli viimane päev. Viimane päev
siin... Imelik on mõelda, viimasel päeval pigistasin silma kinni asjade juures, mis mind muidu häirisid (ja tõenäoliselt häiriksid ka edaspidi, kui ma ei teaks, et pääsenud olen) ja tundsin lausa, et ma ei taha muutusi.
Sain oma viimasel päeval Sinus pettuda. Eks see pidigi ju kuidagi lõppema, arvata oligi, et suvel me enam ei suhtle ja sügisel ammugi mitte - teada oli, et meie teed üsna pea lahku lähevad. Kahju on. Väga... Ja ma loodan tõesti väga-väga, et Sul kõik edaspidi hästi on, just nii, nagu varem. Sind on raske rivist välja lüüa ja see on üks parimaid asju Sinu juures.
Ja üks tore tuttav sai sõjaväest välja. Tegelikult küll juba kolmapäeval, aga ma olen nii hõivatud olnud, et me ei jõudnudki varem rääkida. Igatahes on mul väga hea meel, et ta tagasi on, algul oli igatsus suur, siis suhtlesime me ikka päris harva vahepeal ning nüüd hakkame jälle suhtlema. Suvi ka tuleb ju, siis rohkem aega ka. Igatahes olen ma üli-üliõnnelik, et Sa ei unustanud seda, mida enne sõjaväkke minekut lubasid (ma ütlesin Sulle enne Su ära sõitmist, et ära siis mind ära unusta!). Hea tunne on, kui mõtlen, et need 11 kuud ei viinud minult ära sõpra, keda ma nii kaua tundma õppida ei saanudki, läksid ju üsna pea peale meie tutvust ära...
Juba on juuni. j u u n i. lihtsalt imeline. Ilm on küll väga jama, aga noh... Elab üle.
