Hoolimata sellest, et ma olen alati endale lubanud, et ei kahetse tehtud asju, vaid tegemata jäänud asju, siis sellegipoolest ma kahetsen ühte tegu. Ma olen kindel, et mu elu oleks hoopis teistsugune, kui see oleks tegemata jäänud. Ma ei oska öelda, kas parem, või halvem, kuid see hirmus haigetsaamine oleks ära jäänud...
Kuidagi... kerge on olla. Ma tunnen, et olen lõpuks Sinust üle saanud. Ja noh, kas pole tüüpiline - kaotad ühe, kaotad ka teise. Nii ma siis olengi nüüd mõlemast ilma. Äkki ongi nii parem...
Augusti keskpaik on üsna pea käes ja on käes aeg lahkuda. Iga päevaga muutub sellest mõtlemine raskemaks. Minu suur soov jätta kõik minevikku on lõpuks täitumas, kuid ma ei suuda sellest lahti lasta. Aeg lendab ja varsti on kõik teistmoodi...
