Petsil on BMW...

Oeeee, ma pole blogisse nii nii ammu kirjutanud. Eks see on vist see koht, kuhu ma tulen halama kui kõik mu ümber on kokku varisenud.
Hetkel tunnen ennast üsna pahasti, olen nii pikka aega suht õnnelik olnud ja siis nüüd sain aru, et mul olid lihtsalt roosad prillid ees ja kõik ei olegi nii nagu mulle tundus. Awesome...

Hoolimata sellest, et ma olen alati endale lubanud, et ei kahetse tehtud asju, vaid tegemata jäänud asju, siis sellegipoolest ma kahetsen ühte tegu. Ma olen kindel, et mu elu oleks hoopis teistsugune, kui see oleks tegemata jäänud. Ma ei oska öelda, kas parem, või halvem, kuid see hirmus haigetsaamine oleks ära jäänud...


Kuidagi... kerge on olla. Ma tunnen, et olen lõpuks Sinust üle saanud. Ja noh, kas pole tüüpiline - kaotad ühe, kaotad ka teise. Nii ma siis olengi nüüd mõlemast ilma. Äkki ongi nii parem...

Augusti keskpaik on üsna pea käes ja on käes aeg lahkuda. Iga päevaga muutub sellest mõtlemine raskemaks. Minu suur soov jätta kõik minevikku on lõpuks täitumas, kuid ma ei suuda sellest lahti lasta. Aeg lendab ja varsti on kõik teistmoodi...

Pakisupid ja laevapeod!

Täna saab viimasel peol siin käidud, sest homme juba tagasi. Aeg lendab.

Vene poisid on toredad ja vene keel on mul isegi üllatavalt hea. Tahaks kauemaks siia jääda :(

nüüd on...

... aega, et mõelda. Bussisõit kestab veel päris pikka aega ja mul on sellest ühe koha peal passimisest kõrini juba. Loodan siiski, et see nädal Venemaal tuleb hea. Nii naljakas, et jälle sinna suundun. Seekord täiesti teistel põhjustel küll, aga mulle meeldis seal. Loodan, et seekord ka.

Tartus olid Hansapäevad ja seal oli vanade autode näitus vms ka, ilusad autod olid, aga see oli ainuke, mille ma jäädvustasin (selle jaoks pidin ka veel tükk aega õelt telefoni pinnima, mu enda oma ju normaalseid pilte ei võimalda). Tahtsin seda numbrimärgi pärast, kuigi nüüd pole enam nii nagu oli varem...


Oeh. Kui ma tagasi jõuan, on juba augusti algus... Tuleb hakata kooliasju ostma ja... noh... ühesõnaga - vaheaeg on almost läbi. Ja ilmad meenutavad juba ammu sügist, seekordset suve ei saa küll suveks nimetada. Enam ei teagi, kas Soome lähen üldse... Eks hiljem näha, mis saab. Üritan ennast nädalaks ajaks kõigest välja lülitada...

Sest kõik muutub... tunded ei muutu. mis tunded?

Pole siia ikka väga-väga ammu postitanud midagi, kõik on peas piisavalt kokku jooksnud, ei oska midagi öelda enam.

Hetkel pole mul midagi targemat teha ka (aw üks isik lasi kenasti üle mu, toree), seega otsustasin, et kirjutan nii palju oma mõtteid siia kui hetkel pähe tuleb.

Panin endale siia käima Mr Happymani laulu, teeb äkki tuju natukenegi paremaks. Suutsin jälle haigeks jääda. Alles sain terveks, mu faking haiguse pärast jäi ju reis ka ära. Nüüd vist pean Soome minekule ka esialgu kriipsu peale tõmbama, oli plaan üsna pea ära minna, aga nojah, eks näha siis... Rainer soovitas viina, kusjuures mul ongi voodi kõrval pudel, aga seal ei ole enam eriti palju järel (eilne õhtu oli super!).

Mis hiljuti siis olnud on... Noh... Sina tulid tagasi mu ellu, see tegi mu nii-nii õnnelikuks. Samal ajal leidub ka teine, kes mulle varem nii palju toeks oli, mis siis, et ma sain üsna palju haiget sellega (nüüd mõeldes olen aru saanud, et see oli mu enda süü, minu enda käitumine põhjustas selle), kuid siiski olid Sa alati mu kõrval ja meil oli nii palju häid hetki. Aga Sinu mõtetest ei ole kunagi võimalik aru saada, mida Sa siis tõsiselt mõtled ja mida mitte. Respekt selle eest, et Sa mind nüüd pikalt ei saatnud, kui kuulsid, kui ummikus ma omadega olen. Ma kartsin seda. Palju. Ma arvasin tõesti, et nüüd ongi lõpp ja see panigi mind kahtlema - kas mu otsus on õige? Kui ma kardan Sind nii väga kaotada, siis kas ma peaksin üldse proovima ellu äratada seda, mis juba surnud on? Samas ma ju tean, et Sinuga ei tule rohkemat. Eks reedel vist on näha, mis saama hakkab...
Samas... Iga sekund, minut & tund mis ma olen Sinuga veetnud, on olnud nii head. Vanad mälestused tulid meelde, kõik see, mis tegid meist MEIE. Samas on peas kummitamas siiski vanad õudused, mida kardan uuesti läbi elada. Samas olen ma kindel, et enam Sa nii ei teeks, kuid siiski kardan. Ma ju juba suutsin üle saada ja uuesti tunda liblikaid oma kõhus, kui mõnele teisele isikule mõtlesin. Ja siis tulid Sina. Jälle. Miks ma alla andsin ja olin nõus?
Vähemalt on hea seegi, et ma sain Sulle sellest rääkida, et ma ei tea, mida ma tunnen ja kelle vastu. Et ma ei tea, kas ma suudan jälle seda läbi teha.
Ja peas on keerlemas mõte, et äkki peaks üldse kõik minevikku jätma ja alustama TÄIESTI puhtalt lehelt. Varsti ju kolingi ära ja oleks kergem jätta kõige seljataha. Nii Sinu kui ka Sinu. Aga kas ma teen seda...? Ma ei usu, see pole nii lihtne...

Ükspäev panime möllu headega. Grill, väiksed joogid ja meenutused-mälestused. Nii naljakas oli meenutada meie esimesi kohtumisi, esimesi mõtteid üksteise kohta. Eriti Raineri kohta. See, kuidas ma Sulle halvasti ütlesin ja Su n-ö paika panin :D. Kõik ju teadsid "kui ülbe ja ennasttäis" isik Sa oled :D. Ja mu Pütsik, oh Sind küll...

Vaatamata kõigele tunnen ma ennast hetkel isegi üsna hästi. Ma ei taha mõelda nendele muredele ja otsustele, mida on vaja teha. Ma tahan, et elu läheks nii, nagu minema peab. Samas - me kõik kujundame oma elutee ise, seega ma ei saa ootama jääda, et keegi teine minu eest valikuid teeks.

Praegu tahaks nii väga Marilini näha. Ma koguaeg kujutan ette seda, et me lõpuks ometi saame kokku ja siis istume maha, võtame külmad joogid ja jäätise ja siis võtame päikest ja räägime&pildistame. Oeh. See oleks nii ideaalne. Naljakas lausa, kuidas keegi saab niiii südamesse pugeda :). Can't wait, et Su reisimuljeid kuulda (ja kujutan ette, kui mõnus oleks, kui me saaks olla koos, koos eelnimetatuga + KuruMaru koogiga). Oeh, küll elu oleks ilus siis...

Päris pikk tekst sai juba siia, peaks vist tänaseks lõpetama :)

 

Õõh, kuulan jälle neid laule, mida kunagi (aasta tagasi tegelt) Sinuga kuulasin... 

Nii hea

Nii palju mälestusi

Nii palju mõtteid Sinust

Kui ma vaid saaks aega tagasi keerata... Ma usun, et ma teeksin kõike teisiti. Siis ei oleks ma lasnud enda teele seda teist isikut, kes nüüd mu elu nii palju mõjutab. Ma oleksin Sulle kõik andestanud, ka selle, mis tol hetkel tundus võimatu... Ja kuigi nüüd on võimalus seda teha... Siis nüüd... ma pole enam kindel, kas ma seda üldse tahan. Ja kui olen otsustanud on juba liiga hilja...

Rikun enda elu, kena pidu...