Pole siia ikka väga-väga ammu postitanud midagi, kõik on peas piisavalt kokku jooksnud, ei oska midagi öelda enam.
Hetkel pole mul midagi targemat teha ka (aw üks isik lasi kenasti üle mu, toree), seega otsustasin, et kirjutan nii palju oma mõtteid siia kui hetkel pähe tuleb.
Panin endale siia käima Mr Happymani laulu, teeb äkki tuju natukenegi paremaks. Suutsin jälle haigeks jääda. Alles sain terveks, mu faking haiguse pärast jäi ju reis ka ära. Nüüd vist pean Soome minekule ka esialgu kriipsu peale tõmbama, oli plaan üsna pea ära minna, aga nojah, eks näha siis... Rainer soovitas viina, kusjuures mul ongi voodi kõrval pudel, aga seal ei ole enam eriti palju järel (eilne õhtu oli super!).
Mis hiljuti siis olnud on... Noh... Sina tulid tagasi mu ellu, see tegi mu nii-nii õnnelikuks. Samal ajal leidub ka teine, kes mulle varem nii palju toeks oli, mis siis, et ma sain üsna palju haiget sellega (nüüd mõeldes olen aru saanud, et see oli mu enda süü, minu enda käitumine põhjustas selle), kuid siiski olid Sa alati mu kõrval ja meil oli nii palju häid hetki. Aga Sinu mõtetest ei ole kunagi võimalik aru saada, mida Sa siis tõsiselt mõtled ja mida mitte. Respekt selle eest, et Sa mind nüüd pikalt ei saatnud, kui kuulsid, kui ummikus ma omadega olen. Ma kartsin seda. Palju. Ma arvasin tõesti, et nüüd ongi lõpp ja see panigi mind kahtlema - kas mu otsus on õige? Kui ma kardan Sind nii väga kaotada, siis kas ma peaksin üldse proovima ellu äratada seda, mis juba surnud on? Samas ma ju tean, et Sinuga ei tule rohkemat. Eks reedel vist on näha, mis saama hakkab...
Samas... Iga sekund, minut & tund mis ma olen Sinuga veetnud, on olnud nii head. Vanad mälestused tulid meelde, kõik see, mis tegid meist MEIE. Samas on peas kummitamas siiski vanad õudused, mida kardan uuesti läbi elada. Samas olen ma kindel, et enam Sa nii ei teeks, kuid siiski kardan. Ma ju juba suutsin üle saada ja uuesti tunda liblikaid oma kõhus, kui mõnele teisele isikule mõtlesin. Ja siis tulid Sina. Jälle. Miks ma alla andsin ja olin nõus?
Vähemalt on hea seegi, et ma sain Sulle sellest rääkida, et ma ei tea, mida ma tunnen ja kelle vastu. Et ma ei tea, kas ma suudan jälle seda läbi teha.
Ja peas on keerlemas mõte, et äkki peaks üldse kõik minevikku jätma ja alustama TÄIESTI puhtalt lehelt. Varsti ju kolingi ära ja oleks kergem jätta kõige seljataha. Nii Sinu kui ka Sinu. Aga kas ma teen seda...? Ma ei usu, see pole nii lihtne...
Ükspäev panime möllu headega. Grill, väiksed joogid ja meenutused-mälestused. Nii naljakas oli meenutada meie esimesi kohtumisi, esimesi mõtteid üksteise kohta. Eriti Raineri kohta. See, kuidas ma Sulle halvasti ütlesin ja Su n-ö paika panin :D. Kõik ju teadsid "kui ülbe ja ennasttäis" isik Sa oled :D. Ja mu Pütsik, oh Sind küll...
Vaatamata kõigele tunnen ma ennast hetkel isegi üsna hästi. Ma ei taha mõelda nendele muredele ja otsustele, mida on vaja teha. Ma tahan, et elu läheks nii, nagu minema peab. Samas - me kõik kujundame oma elutee ise, seega ma ei saa ootama jääda, et keegi teine minu eest valikuid teeks.
Praegu tahaks nii väga Marilini näha. Ma koguaeg kujutan ette seda, et me lõpuks ometi saame kokku ja siis istume maha, võtame külmad joogid ja jäätise ja siis võtame päikest ja räägime&pildistame. Oeh. See oleks nii ideaalne. Naljakas lausa, kuidas keegi saab niiii südamesse pugeda :). Can't wait, et Su reisimuljeid kuulda (ja kujutan ette, kui mõnus oleks, kui me saaks olla koos, koos eelnimetatuga + KuruMaru koogiga). Oeh, küll elu oleks ilus siis...
Päris pikk tekst sai juba siia, peaks vist tänaseks lõpetama :)
