Täna on jälle see päev kui ma mõtlen... Põhjalikult. Ja ma olen kurb. Ma olen nii kuradi kurb selle üle, mis saama hakkab, sest oma südames ma juba tean, et kõik muutub. Kõik see, mis on mulle selle pika aja jooksul haiget teinud jääb seljataha, kuid ka see, mis mulle selle aja jooksul nii palju rõõmu on toonud. Ma olen nii kindel, et ma alustan oma elu puhtalt lehelt, uus seltskond, uus ümbrus, uus elu, uus mina.
Ma mõtlesin enne Sinust. Et äkki meie kahe elud ei pea lahku minema varsti, sest seda ma ei taha üldse, aga see on paratamatu. Sina ju tahad minna hoopis teise Eesti otsa, arvata on et kõik muutub... Võib-olla tõesti on mul võimalik seda muuta, kuid ma peaksin selle jaoks suutma saavutada kuu ajaga seda, mida saavutada on võimatu - nii kuu, kahe kuu, kui ka rohkema ajaga...
Ma ei julge sellest Sulle rääkida ka, sest Sa ju ei tea, et ma nii arvan... Sinu jaoks ongi see kõik vaid hetkeline mäng, mis saab varsti läbi, nagu kõik Sinu varasemad "asjad".
Ma tahan, et see kuu aega, mis nüüd tuleb, kestaks kaua... kaua, kaua, kaua, sest kui see kuu aega mööda saab... on the end :s
Kurvaks teeb...