Ma pole ikka päris kaua postitanud siia midagi.

Üldiselt ma ei teagi, kuidas mul selle aja jooksul läinud on, suht enam-vähem okei'lt vist. Vahepeal lõi üks sündmus küll rivist välja mu, aga no... Katsun üle olla sellest, sest ma ei saa seda muuta, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks.

* * *

Kuna ma eriti ei mäleta seda mida teinud olen, siis teen lühikokkuvõtte sellest mida mäletan, et oleks kunagi hea endal lugeda ja naerda selle üle. Mõndadel katsetel sai käidud, üsna positiivsed tulemused olen saanud... Aga ei teagi enam, mida teha... Ei oska kuidagi otsustada. Eks näha kuidas asjad lähevad.
Eile oli siis 12. klassil tutipäev, õnneks oli hästi mõnus soe ilm ja traditsiooniline veesõda toimus koguaeg (mitte et see oleks ära jäänud halva ilma korral, oh ei...), täna oli neil tutiaktus, sai siis ka mõned lilled ja head soovid ("no hoia kõva siis!") kaasa antud :D.

Ja kahjuks sain ma liiga hilja aru, kuidas oleksin saanud asju muuta. Ehk oleksin siis praegu veelgi õnnelikum ja kõik oleks teistmoodi... paremini! Aga oh ei, ma magasin oma aja maha ja nüüd on hellad kellad. Enam-vähem. Aga ma olen ikkagi suht-koht õnnelik.

Oeh. Kõik läks palju paremini, kui ma arvasin. Õnnelik! :)

Nagu vabaks lastud lind
kes kõrguses ei tea
kuhu lendama peaks?
Tuul edasi kannab sind
ja hoiab õigel teel
viib sind vastu saatusele...

good old times

Tahaks jälle neid vanu ja häid aegu. Neid aegu, kui kõik oli veel hästi, ei olnud probleeme, ega mõtteid - mis minust küll edasi saab... Neid aegu, kui ei olnud nii palju küsimusi, mis vajavad kiirelt vastuseid. Ja neid aegu, kui ei olnud otsuseid, mida ma pean ise tegema. Nüüd pean teadma ise, mis on minu jaoks hea, ma pean kaaluma läbi variandid ja jõudma järeldusele... Ja iga mu otsus muudab mu elu igas mõttes - mõni vähem, mõni rohkem. Ma tunnen aina enam, et nüüd sammun mööda seda rada üksi - et enam ei ole neid, kes hoiavad käest kinni ja ei lase mul kukkuda, vaid on kõigest need, kes ütlevad oma arvamuse, kuid ei aita otsustada. Pean ise hakkama saama, langetama otsuseid ja alustama selle pika raja käimist. Üksi.

mul on sellest kõigest kopp nii ees, ma tahaks kõik saata kus see ja teine ja minema minna. Minna kuskile suvaliselt minema, teha seda, mis pähe tuleb, juua nii palju kui palju ma pole varem joonud... Oeh. MA EI SAA ARU MIKS ALATI KÕIK PEAB ALLAMÄGE MINEMA?!?!? Miks alati kõik mu unistused ja soovid ei täitu? MIKS? Mul on lihtsalt nii kõrini sellest kõigest, KÕIK mida ma tahan läheb vastupidiselt. Peakski kõik pe*se saatma ja tegema seda, mis pähe tuleb. Pohhui see kõik...

Aah, ma ei suuda lihtsalt. Kõik peab alati nii keeruline olema. Just siis kui asjad on ÜLIhästi ja ma olen nii nii õnnelik selle kõige üle, tuleb mu teele miski, mis paneb mind nii põhjalikult mõtlema ja isegi et ehk muudab kõike. Ma ei saa ju valida Sinu ja parima sõbranna vahel. Ma tahan mõlemaid... Aga eilne avas mu silmad ja ma sain aru, et ma olen tõesti väga halvasti käitunud ja et Sind tõesti ei saa igas asjas usaldada. Nüüd siis tean, loodan, et suudan edaspidi oma suud kinni hoida rohkem, kuna Sinu pärast oleksin ma peaaegu kaotanud selle, keda olen terve elu hindanud ja südames kandnud.

Mul ei ole palju selliseid inimesi, kellele ma räägiks oma probleemidest ja muredest enda elus. Ja kui ma siis enne kõik K.-le ette ladusin ütles ta mulle: "Tead. Ma ei saa aru, kuidas SINA saad oma eluga ummikusse joosta." Ma ei saanud sellest aru. "Sa alati aitad teisi, kui neil on probleemid - olgu need siis kodused mured, probleemid kuttidega või mis iganes. Sa oled alati see, kes leiab lahenduse ja aitab, räägib kuni asjad tõesti tunduvad paremad..." Mõtlesin selle üle enne. Ehk on tõesti nii, et ma suudan teiste jaoks asjad paremaks rääkida, aga ise jooksengi lihtsalt ummikusse oma asjadega. Ma ei suuda lahendada enda probleeme, ammugi mitte ei suuda ma neid paremaks mõelda.