Esimest korda elus saan ma olla enda üle uhke, seda põhjusega. Aga ma ei ole. Ma ei tea miks, aga see ei rõõmusta mind. Tunneks rohkem rõõmu, kui saaks enda õnne ka ühe teise isikuga jagada, aga oh ei... :(

Halb tuju on. Tahaks nii väga ühte asja, aga no... ma olen nii faking arg. mõtlesin, et pohhui, teen ära, eks siis näha mis saab. Aga no ma usun, et pärast ma jälle ei julge : ).

JA TRA homme on nii nõme päev.
FUFUFUFUFU.

Enne sõitsin. Ja siis mõtlesin, et ma igatsen ikka täiega talve alguses olnud sündmusi. See, kuidas iga päev peale kooli sai baaris käidud... Ja kuidas SEE kõik alguse sai. Nii hea oli.

TRUE STORY

Pole ammu bloginud. Eks varsti blogin ka midagi...

Olen rumal ja sain haiget... jälle.

FFFFFUUUUU
Mul on niiiii jama tuju lihtsalt... Oeh. Kõik läheb allamäge. Jälle...
Kolm nädalat veel, siis läheb ehk paremaks kõik.

Ja kõigele lisaks andis mu läpakas ka otsad, jee, enam netti ei saa.

Täna kooli ei jõudnudki, ei olnud üldse tuju, et minna ja no... ma ei tea, ma olen nii väsinud kõigest.
Samas tänane päev motiveeris mind ikka tublilt edasi minema ja selle aja ära kannatama. Enam ju palju ei olegi! Samas on suht kurb see ka... Kõik mida ma tahtnud olen hakkab aina reaalsemaks saama ja... ma ei olegi enam nii kindel, kas see on nii hea kui algul tundus. Elu muutub. Täielikult. Kas see siis ongi see, mida ma olen juba pikka aega tahtnud? Ühest küljest ju on...

* * *

Eile oli nii lahe, kui kõndisin koju ja siis sõitsid jalgrattaga mööda minust viis noort kutti, kõik sellised muhedad ja omapärased (ei mitte need, kes ns sporti teevad, vaid sellised tavalised ja lahedad, ühel oli habe, teisel lahe soeng, kolmandal omapärane stiil jne) ja siis nad jäid minust veidike maad eespool seisma. Algul oli kõhe tunne küll :D. Ja siis kõndisin ikka vapralt edasi ja nendeni jõudes vaatasid nad kõik otsa mulle, kõik nii lõbusad ja muigasid. Tervitasid. Tervitasin vastu. See muhe habemega tüüp rääkis, et nad sõidavad mööda Eestit ringi niimoodi ja küsisid kes ma olen ja kuhu lähen. Kõigil ilusti õllepurgid sätitud rattal kohale, kus tavaliselt on veepudel. Njah, kuidagi ju peab ennast laadima sellisel teekonnal. Sai siis veel mõned laused vahetatud, üksteisele edu soovitud ja edasi mindud... Lihtsalt lahe oli. Lahe ettevõtmine, lahedad inimesed... mõnus!

Oeh. Ma lihtsalt ei suuda blogimisega sammu pidada vist :D. Mõtlen küll, et tahaks rohkem kirjutada siia, et siis oleks kunagi hiljem hea lugeda ja naerda enda üle, aga no... ei tule meelde, et kirjutaks...

Õues on lihtsalt niii mõnus ilm, et ise ka ei usu. Bämbi juba ootabki, et ma temaga õue läheks ja mängiks.

Koolis on selliste ilmadega päris piin olla. Mõtlesin, et lasen tänase koolipäeva üle, kuna ma lihtsalt olen niii väsinud viimasel ajal, kuid muidugi oli tänaseks topitud meil kaks tööd ja siis otsustasin kooli minna, kuna ma ei suuda nende vastamistega tegeleda (jee homme pean füüsikat vastama minema!). Ja mul on geograafias ka veel töö vastata. FTS, alati koguneb kuidagi neid asju...

Ma ei suuda enam. Üldse.... Ma olen nii väsinud viimasel ajal, hommikul mul on tunne, nagu ma oleksin ainult paar tundi magada saanud ja silmad vajuvad kinni kohe, kui nad avanud olen. Hommikuti on küll ärgates juba tuba valge ja peaks kergem olema ärgata, aga mul just vastupidi. Mul on vaja mingit puhkust, tahan oma mõtted välja lülitada ja... kõigest eemal olla. Õnneks on vaid üle kuu aja veel ja siis saab juba "kergema" elu peale, ehk siis tööle minna. Vaheldus ikkagi. Saatsingi just ühte kohta kirja, et kas sinna tööle saaks, sest ma pole kindel, et sinna saan, kus eelmisel aastal käisin.

Raske on.