Täna kooli ei jõudnudki, ei olnud üldse tuju, et minna ja no... ma ei tea, ma olen nii väsinud kõigest.
Samas tänane päev motiveeris mind ikka tublilt edasi minema ja selle aja ära kannatama. Enam ju palju ei olegi! Samas on suht kurb see ka... Kõik mida ma tahtnud olen hakkab aina reaalsemaks saama ja... ma ei olegi enam nii kindel, kas see on nii hea kui algul tundus. Elu muutub. Täielikult. Kas see siis ongi see, mida ma olen juba pikka aega tahtnud? Ühest küljest ju on...
* * *
Eile oli nii lahe, kui kõndisin koju ja siis sõitsid jalgrattaga mööda minust viis noort kutti, kõik sellised muhedad ja omapärased (ei mitte need, kes ns sporti teevad, vaid sellised tavalised ja lahedad, ühel oli habe, teisel lahe soeng, kolmandal omapärane stiil jne) ja siis nad jäid minust veidike maad eespool seisma. Algul oli kõhe tunne küll :D. Ja siis kõndisin ikka vapralt edasi ja nendeni jõudes vaatasid nad kõik otsa mulle, kõik nii lõbusad ja muigasid. Tervitasid. Tervitasin vastu. See muhe habemega tüüp rääkis, et nad sõidavad mööda Eestit ringi niimoodi ja küsisid kes ma olen ja kuhu lähen. Kõigil ilusti õllepurgid sätitud rattal kohale, kus tavaliselt on veepudel. Njah, kuidagi ju peab ennast laadima sellisel teekonnal. Sai siis veel mõned laused vahetatud, üksteisele edu soovitud ja edasi mindud... Lihtsalt lahe oli. Lahe ettevõtmine, lahedad inimesed... mõnus!
