Petsil on BMW...

Oeeee, ma pole blogisse nii nii ammu kirjutanud. Eks see on vist see koht, kuhu ma tulen halama kui kõik mu ümber on kokku varisenud.
Hetkel tunnen ennast üsna pahasti, olen nii pikka aega suht õnnelik olnud ja siis nüüd sain aru, et mul olid lihtsalt roosad prillid ees ja kõik ei olegi nii nagu mulle tundus. Awesome...

Hoolimata sellest, et ma olen alati endale lubanud, et ei kahetse tehtud asju, vaid tegemata jäänud asju, siis sellegipoolest ma kahetsen ühte tegu. Ma olen kindel, et mu elu oleks hoopis teistsugune, kui see oleks tegemata jäänud. Ma ei oska öelda, kas parem, või halvem, kuid see hirmus haigetsaamine oleks ära jäänud...


Kuidagi... kerge on olla. Ma tunnen, et olen lõpuks Sinust üle saanud. Ja noh, kas pole tüüpiline - kaotad ühe, kaotad ka teise. Nii ma siis olengi nüüd mõlemast ilma. Äkki ongi nii parem...

Augusti keskpaik on üsna pea käes ja on käes aeg lahkuda. Iga päevaga muutub sellest mõtlemine raskemaks. Minu suur soov jätta kõik minevikku on lõpuks täitumas, kuid ma ei suuda sellest lahti lasta. Aeg lendab ja varsti on kõik teistmoodi...

Pakisupid ja laevapeod!

Täna saab viimasel peol siin käidud, sest homme juba tagasi. Aeg lendab.

Vene poisid on toredad ja vene keel on mul isegi üllatavalt hea. Tahaks kauemaks siia jääda :(

nüüd on...

... aega, et mõelda. Bussisõit kestab veel päris pikka aega ja mul on sellest ühe koha peal passimisest kõrini juba. Loodan siiski, et see nädal Venemaal tuleb hea. Nii naljakas, et jälle sinna suundun. Seekord täiesti teistel põhjustel küll, aga mulle meeldis seal. Loodan, et seekord ka.

Tartus olid Hansapäevad ja seal oli vanade autode näitus vms ka, ilusad autod olid, aga see oli ainuke, mille ma jäädvustasin (selle jaoks pidin ka veel tükk aega õelt telefoni pinnima, mu enda oma ju normaalseid pilte ei võimalda). Tahtsin seda numbrimärgi pärast, kuigi nüüd pole enam nii nagu oli varem...


Oeh. Kui ma tagasi jõuan, on juba augusti algus... Tuleb hakata kooliasju ostma ja... noh... ühesõnaga - vaheaeg on almost läbi. Ja ilmad meenutavad juba ammu sügist, seekordset suve ei saa küll suveks nimetada. Enam ei teagi, kas Soome lähen üldse... Eks hiljem näha, mis saab. Üritan ennast nädalaks ajaks kõigest välja lülitada...

Sest kõik muutub... tunded ei muutu. mis tunded?

Pole siia ikka väga-väga ammu postitanud midagi, kõik on peas piisavalt kokku jooksnud, ei oska midagi öelda enam.

Hetkel pole mul midagi targemat teha ka (aw üks isik lasi kenasti üle mu, toree), seega otsustasin, et kirjutan nii palju oma mõtteid siia kui hetkel pähe tuleb.

Panin endale siia käima Mr Happymani laulu, teeb äkki tuju natukenegi paremaks. Suutsin jälle haigeks jääda. Alles sain terveks, mu faking haiguse pärast jäi ju reis ka ära. Nüüd vist pean Soome minekule ka esialgu kriipsu peale tõmbama, oli plaan üsna pea ära minna, aga nojah, eks näha siis... Rainer soovitas viina, kusjuures mul ongi voodi kõrval pudel, aga seal ei ole enam eriti palju järel (eilne õhtu oli super!).

Mis hiljuti siis olnud on... Noh... Sina tulid tagasi mu ellu, see tegi mu nii-nii õnnelikuks. Samal ajal leidub ka teine, kes mulle varem nii palju toeks oli, mis siis, et ma sain üsna palju haiget sellega (nüüd mõeldes olen aru saanud, et see oli mu enda süü, minu enda käitumine põhjustas selle), kuid siiski olid Sa alati mu kõrval ja meil oli nii palju häid hetki. Aga Sinu mõtetest ei ole kunagi võimalik aru saada, mida Sa siis tõsiselt mõtled ja mida mitte. Respekt selle eest, et Sa mind nüüd pikalt ei saatnud, kui kuulsid, kui ummikus ma omadega olen. Ma kartsin seda. Palju. Ma arvasin tõesti, et nüüd ongi lõpp ja see panigi mind kahtlema - kas mu otsus on õige? Kui ma kardan Sind nii väga kaotada, siis kas ma peaksin üldse proovima ellu äratada seda, mis juba surnud on? Samas ma ju tean, et Sinuga ei tule rohkemat. Eks reedel vist on näha, mis saama hakkab...
Samas... Iga sekund, minut & tund mis ma olen Sinuga veetnud, on olnud nii head. Vanad mälestused tulid meelde, kõik see, mis tegid meist MEIE. Samas on peas kummitamas siiski vanad õudused, mida kardan uuesti läbi elada. Samas olen ma kindel, et enam Sa nii ei teeks, kuid siiski kardan. Ma ju juba suutsin üle saada ja uuesti tunda liblikaid oma kõhus, kui mõnele teisele isikule mõtlesin. Ja siis tulid Sina. Jälle. Miks ma alla andsin ja olin nõus?
Vähemalt on hea seegi, et ma sain Sulle sellest rääkida, et ma ei tea, mida ma tunnen ja kelle vastu. Et ma ei tea, kas ma suudan jälle seda läbi teha.
Ja peas on keerlemas mõte, et äkki peaks üldse kõik minevikku jätma ja alustama TÄIESTI puhtalt lehelt. Varsti ju kolingi ära ja oleks kergem jätta kõige seljataha. Nii Sinu kui ka Sinu. Aga kas ma teen seda...? Ma ei usu, see pole nii lihtne...

Ükspäev panime möllu headega. Grill, väiksed joogid ja meenutused-mälestused. Nii naljakas oli meenutada meie esimesi kohtumisi, esimesi mõtteid üksteise kohta. Eriti Raineri kohta. See, kuidas ma Sulle halvasti ütlesin ja Su n-ö paika panin :D. Kõik ju teadsid "kui ülbe ja ennasttäis" isik Sa oled :D. Ja mu Pütsik, oh Sind küll...

Vaatamata kõigele tunnen ma ennast hetkel isegi üsna hästi. Ma ei taha mõelda nendele muredele ja otsustele, mida on vaja teha. Ma tahan, et elu läheks nii, nagu minema peab. Samas - me kõik kujundame oma elutee ise, seega ma ei saa ootama jääda, et keegi teine minu eest valikuid teeks.

Praegu tahaks nii väga Marilini näha. Ma koguaeg kujutan ette seda, et me lõpuks ometi saame kokku ja siis istume maha, võtame külmad joogid ja jäätise ja siis võtame päikest ja räägime&pildistame. Oeh. See oleks nii ideaalne. Naljakas lausa, kuidas keegi saab niiii südamesse pugeda :). Can't wait, et Su reisimuljeid kuulda (ja kujutan ette, kui mõnus oleks, kui me saaks olla koos, koos eelnimetatuga + KuruMaru koogiga). Oeh, küll elu oleks ilus siis...

Päris pikk tekst sai juba siia, peaks vist tänaseks lõpetama :)

 

Õõh, kuulan jälle neid laule, mida kunagi (aasta tagasi tegelt) Sinuga kuulasin... 

Nii hea

Nii palju mälestusi

Nii palju mõtteid Sinust

Kui ma vaid saaks aega tagasi keerata... Ma usun, et ma teeksin kõike teisiti. Siis ei oleks ma lasnud enda teele seda teist isikut, kes nüüd mu elu nii palju mõjutab. Ma oleksin Sulle kõik andestanud, ka selle, mis tol hetkel tundus võimatu... Ja kuigi nüüd on võimalus seda teha... Siis nüüd... ma pole enam kindel, kas ma seda üldse tahan. Ja kui olen otsustanud on juba liiga hilja...

Rikun enda elu, kena pidu...

ütleks ometi keegi, kas saan nõnda ma haiget...

Ma pole ikka väga kaua midagi korralikku siia postitanud. Muudkui elan oma suvalisi tundeid välja ja kõik. Üritan täna midagi rohkemat kirjutada...

Täna oli viimane päev. Viimane päev siin... Imelik on mõelda, viimasel päeval pigistasin silma kinni asjade juures, mis mind muidu häirisid (ja tõenäoliselt häiriksid ka edaspidi, kui ma ei teaks, et pääsenud olen) ja tundsin lausa, et ma ei taha muutusi.

Sain oma viimasel päeval Sinus pettuda. Eks see pidigi ju kuidagi lõppema, arvata oligi, et suvel me enam ei suhtle ja sügisel ammugi mitte - teada oli, et meie teed üsna pea lahku lähevad. Kahju on. Väga... Ja ma loodan tõesti väga-väga, et Sul kõik edaspidi hästi on, just nii, nagu varem. Sind on raske rivist välja lüüa ja see on üks parimaid asju Sinu juures.

Ja üks tore tuttav sai sõjaväest välja. Tegelikult küll juba kolmapäeval, aga ma olen nii hõivatud olnud, et me ei jõudnudki varem rääkida. Igatahes on mul väga hea meel, et ta tagasi on, algul oli igatsus suur, siis suhtlesime me ikka päris harva vahepeal ning nüüd hakkame jälle suhtlema. Suvi ka tuleb ju, siis rohkem aega ka. Igatahes olen ma üli-üliõnnelik, et Sa ei unustanud seda, mida enne sõjaväkke minekut lubasid (ma ütlesin Sulle enne Su ära sõitmist, et ära siis mind ära unusta!). Hea tunne on, kui mõtlen, et need 11 kuud ei viinud minult ära sõpra, keda ma nii kaua tundma õppida ei saanudki, läksid ju üsna pea peale meie tutvust ära...

Juba on juuni. j u u n i. lihtsalt imeline. Ilm on küll väga jama, aga noh... Elab üle.

Esimest korda elus saan ma olla enda üle uhke, seda põhjusega. Aga ma ei ole. Ma ei tea miks, aga see ei rõõmusta mind. Tunneks rohkem rõõmu, kui saaks enda õnne ka ühe teise isikuga jagada, aga oh ei... :(

Halb tuju on. Tahaks nii väga ühte asja, aga no... ma olen nii faking arg. mõtlesin, et pohhui, teen ära, eks siis näha mis saab. Aga no ma usun, et pärast ma jälle ei julge : ).

JA TRA homme on nii nõme päev.
FUFUFUFUFU.

Enne sõitsin. Ja siis mõtlesin, et ma igatsen ikka täiega talve alguses olnud sündmusi. See, kuidas iga päev peale kooli sai baaris käidud... Ja kuidas SEE kõik alguse sai. Nii hea oli.

TRUE STORY

Pole ammu bloginud. Eks varsti blogin ka midagi...

Olen rumal ja sain haiget... jälle.

FFFFFUUUUU
Mul on niiiii jama tuju lihtsalt... Oeh. Kõik läheb allamäge. Jälle...
Kolm nädalat veel, siis läheb ehk paremaks kõik.

Ja kõigele lisaks andis mu läpakas ka otsad, jee, enam netti ei saa.

Täna kooli ei jõudnudki, ei olnud üldse tuju, et minna ja no... ma ei tea, ma olen nii väsinud kõigest.
Samas tänane päev motiveeris mind ikka tublilt edasi minema ja selle aja ära kannatama. Enam ju palju ei olegi! Samas on suht kurb see ka... Kõik mida ma tahtnud olen hakkab aina reaalsemaks saama ja... ma ei olegi enam nii kindel, kas see on nii hea kui algul tundus. Elu muutub. Täielikult. Kas see siis ongi see, mida ma olen juba pikka aega tahtnud? Ühest küljest ju on...

* * *

Eile oli nii lahe, kui kõndisin koju ja siis sõitsid jalgrattaga mööda minust viis noort kutti, kõik sellised muhedad ja omapärased (ei mitte need, kes ns sporti teevad, vaid sellised tavalised ja lahedad, ühel oli habe, teisel lahe soeng, kolmandal omapärane stiil jne) ja siis nad jäid minust veidike maad eespool seisma. Algul oli kõhe tunne küll :D. Ja siis kõndisin ikka vapralt edasi ja nendeni jõudes vaatasid nad kõik otsa mulle, kõik nii lõbusad ja muigasid. Tervitasid. Tervitasin vastu. See muhe habemega tüüp rääkis, et nad sõidavad mööda Eestit ringi niimoodi ja küsisid kes ma olen ja kuhu lähen. Kõigil ilusti õllepurgid sätitud rattal kohale, kus tavaliselt on veepudel. Njah, kuidagi ju peab ennast laadima sellisel teekonnal. Sai siis veel mõned laused vahetatud, üksteisele edu soovitud ja edasi mindud... Lihtsalt lahe oli. Lahe ettevõtmine, lahedad inimesed... mõnus!

Oeh. Ma lihtsalt ei suuda blogimisega sammu pidada vist :D. Mõtlen küll, et tahaks rohkem kirjutada siia, et siis oleks kunagi hiljem hea lugeda ja naerda enda üle, aga no... ei tule meelde, et kirjutaks...

Õues on lihtsalt niii mõnus ilm, et ise ka ei usu. Bämbi juba ootabki, et ma temaga õue läheks ja mängiks.

Koolis on selliste ilmadega päris piin olla. Mõtlesin, et lasen tänase koolipäeva üle, kuna ma lihtsalt olen niii väsinud viimasel ajal, kuid muidugi oli tänaseks topitud meil kaks tööd ja siis otsustasin kooli minna, kuna ma ei suuda nende vastamistega tegeleda (jee homme pean füüsikat vastama minema!). Ja mul on geograafias ka veel töö vastata. FTS, alati koguneb kuidagi neid asju...

Ma ei suuda enam. Üldse.... Ma olen nii väsinud viimasel ajal, hommikul mul on tunne, nagu ma oleksin ainult paar tundi magada saanud ja silmad vajuvad kinni kohe, kui nad avanud olen. Hommikuti on küll ärgates juba tuba valge ja peaks kergem olema ärgata, aga mul just vastupidi. Mul on vaja mingit puhkust, tahan oma mõtted välja lülitada ja... kõigest eemal olla. Õnneks on vaid üle kuu aja veel ja siis saab juba "kergema" elu peale, ehk siis tööle minna. Vaheldus ikkagi. Saatsingi just ühte kohta kirja, et kas sinna tööle saaks, sest ma pole kindel, et sinna saan, kus eelmisel aastal käisin.

Raske on.

Ma pole ikka päris kaua postitanud siia midagi.

Üldiselt ma ei teagi, kuidas mul selle aja jooksul läinud on, suht enam-vähem okei'lt vist. Vahepeal lõi üks sündmus küll rivist välja mu, aga no... Katsun üle olla sellest, sest ma ei saa seda muuta, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks.

* * *

Kuna ma eriti ei mäleta seda mida teinud olen, siis teen lühikokkuvõtte sellest mida mäletan, et oleks kunagi hea endal lugeda ja naerda selle üle. Mõndadel katsetel sai käidud, üsna positiivsed tulemused olen saanud... Aga ei teagi enam, mida teha... Ei oska kuidagi otsustada. Eks näha kuidas asjad lähevad.
Eile oli siis 12. klassil tutipäev, õnneks oli hästi mõnus soe ilm ja traditsiooniline veesõda toimus koguaeg (mitte et see oleks ära jäänud halva ilma korral, oh ei...), täna oli neil tutiaktus, sai siis ka mõned lilled ja head soovid ("no hoia kõva siis!") kaasa antud :D.

Ja kahjuks sain ma liiga hilja aru, kuidas oleksin saanud asju muuta. Ehk oleksin siis praegu veelgi õnnelikum ja kõik oleks teistmoodi... paremini! Aga oh ei, ma magasin oma aja maha ja nüüd on hellad kellad. Enam-vähem. Aga ma olen ikkagi suht-koht õnnelik.

Oeh. Kõik läks palju paremini, kui ma arvasin. Õnnelik! :)

Nagu vabaks lastud lind
kes kõrguses ei tea
kuhu lendama peaks?
Tuul edasi kannab sind
ja hoiab õigel teel
viib sind vastu saatusele...

good old times

Tahaks jälle neid vanu ja häid aegu. Neid aegu, kui kõik oli veel hästi, ei olnud probleeme, ega mõtteid - mis minust küll edasi saab... Neid aegu, kui ei olnud nii palju küsimusi, mis vajavad kiirelt vastuseid. Ja neid aegu, kui ei olnud otsuseid, mida ma pean ise tegema. Nüüd pean teadma ise, mis on minu jaoks hea, ma pean kaaluma läbi variandid ja jõudma järeldusele... Ja iga mu otsus muudab mu elu igas mõttes - mõni vähem, mõni rohkem. Ma tunnen aina enam, et nüüd sammun mööda seda rada üksi - et enam ei ole neid, kes hoiavad käest kinni ja ei lase mul kukkuda, vaid on kõigest need, kes ütlevad oma arvamuse, kuid ei aita otsustada. Pean ise hakkama saama, langetama otsuseid ja alustama selle pika raja käimist. Üksi.

mul on sellest kõigest kopp nii ees, ma tahaks kõik saata kus see ja teine ja minema minna. Minna kuskile suvaliselt minema, teha seda, mis pähe tuleb, juua nii palju kui palju ma pole varem joonud... Oeh. MA EI SAA ARU MIKS ALATI KÕIK PEAB ALLAMÄGE MINEMA?!?!? Miks alati kõik mu unistused ja soovid ei täitu? MIKS? Mul on lihtsalt nii kõrini sellest kõigest, KÕIK mida ma tahan läheb vastupidiselt. Peakski kõik pe*se saatma ja tegema seda, mis pähe tuleb. Pohhui see kõik...

Aah, ma ei suuda lihtsalt. Kõik peab alati nii keeruline olema. Just siis kui asjad on ÜLIhästi ja ma olen nii nii õnnelik selle kõige üle, tuleb mu teele miski, mis paneb mind nii põhjalikult mõtlema ja isegi et ehk muudab kõike. Ma ei saa ju valida Sinu ja parima sõbranna vahel. Ma tahan mõlemaid... Aga eilne avas mu silmad ja ma sain aru, et ma olen tõesti väga halvasti käitunud ja et Sind tõesti ei saa igas asjas usaldada. Nüüd siis tean, loodan, et suudan edaspidi oma suud kinni hoida rohkem, kuna Sinu pärast oleksin ma peaaegu kaotanud selle, keda olen terve elu hindanud ja südames kandnud.

Mul ei ole palju selliseid inimesi, kellele ma räägiks oma probleemidest ja muredest enda elus. Ja kui ma siis enne kõik K.-le ette ladusin ütles ta mulle: "Tead. Ma ei saa aru, kuidas SINA saad oma eluga ummikusse joosta." Ma ei saanud sellest aru. "Sa alati aitad teisi, kui neil on probleemid - olgu need siis kodused mured, probleemid kuttidega või mis iganes. Sa oled alati see, kes leiab lahenduse ja aitab, räägib kuni asjad tõesti tunduvad paremad..." Mõtlesin selle üle enne. Ehk on tõesti nii, et ma suudan teiste jaoks asjad paremaks rääkida, aga ise jooksengi lihtsalt ummikusse oma asjadega. Ma ei suuda lahendada enda probleeme, ammugi mitte ei suuda ma neid paremaks mõelda.

HAHAHA NO KAS POLE MITTE NALJAKAS, niipea kui kirjutan blogisse, et kõik on hästi, kõik muutub :). I LOVE MY LIFE, fuckyea, aga ma ikkagi kavatsen nautida kõike seda seni kuni võimalik!!!

Ohoh, uus blogger, dafuug :D. Jõhker, i don't like it.

Aga peaks mainima, et mul suht hea tuju. Elu on hea, hetkel. Olen happy :)

Fuck that shit, mina hakkan õnnelikuks :D

many people say i've changed, but the truth is i've just found myself

Täna on jälle see päev kui ma mõtlen... Põhjalikult. Ja ma olen kurb. Ma olen nii kuradi kurb selle üle, mis saama hakkab, sest oma südames ma juba tean, et kõik muutub. Kõik see, mis on mulle selle pika aja jooksul haiget teinud jääb seljataha, kuid ka see, mis mulle selle aja jooksul nii palju rõõmu on toonud. Ma olen nii kindel, et ma alustan oma elu puhtalt lehelt, uus seltskond, uus ümbrus, uus elu, uus mina.
Ma mõtlesin enne Sinust. Et äkki meie kahe elud ei pea lahku minema varsti, sest seda ma ei taha üldse, aga see on paratamatu. Sina ju tahad minna hoopis teise Eesti otsa, arvata on et kõik muutub... Võib-olla tõesti on mul võimalik seda muuta, kuid ma peaksin selle jaoks suutma saavutada kuu ajaga seda, mida saavutada on võimatu - nii kuu, kahe kuu, kui ka rohkema ajaga...
Ma ei julge sellest Sulle rääkida ka, sest Sa ju ei tea, et ma nii arvan... Sinu jaoks ongi see kõik vaid hetkeline mäng, mis saab varsti läbi, nagu kõik Sinu varasemad "asjad".
Ma tahan, et see kuu aega, mis nüüd tuleb, kestaks kaua... kaua, kaua, kaua, sest kui see kuu aega mööda saab... on the end :s

Kurvaks teeb...

I LOVE YOU MORE THAN YOU CAN IMAGINE

Mu kallis :*
PALJU ÕNNE MARUUU! :)

Kas ainult mulle tundub, või mu elu läheb tõesti koguaeg kolinal mäest alla?
Alustades esmaspäevaga, mis täiesti p*rse läks, rikkudes kõik mu plaanid ja ootused ja siis eilne, teisipäev, läks ka ikka täiesti võssa. Mu suured lootused sellest kõigest pääseda on kustunud, eks jah, aprilli lõpus saan mõnes kohas veel üritada, kuid... see pole see! See pole SEE, mida ma tahaks. Mul on nii paha tunne selle kõige pärast, tahaks ka olla lõpuks õnnelik ja nii, et kõik tõesti hakkaks paremuse poole minema, et ma saaks lõpuks ometi öelda, et asjad tõesti on natukenegi sinnapoole, nagu ma tahan, et nad oleks.

* * *

Aga mis ma ikka halan, mõttetu.

Kihutan minema nüüd, Nirk tuleb oma buddyga siia kohe.

that awkward moment when you think you are important to someone, and you are not

Olen elus, olen surnud.
Ise ka enam ei tea.
Aga no, parem on olla, kui varem. Peavalu küll ei taha minust lahti lasta, aga ma loodan, et see ka üsna pea juhtub.

* * *

Suht nõme vaheaeg tuleb, vähemalt esmaspäev ja teisipäev küll. Panen aluse suurte otsuste tegemiseks, eks siis näha mis saama hakkab. Nõme on mõelda tulevikule, sellele, mis kõik saama hakkab, mis minust ja mu elust saab... Ma ei taha sellele isegi mõelda, sest ma ei tea, mida teha, mida otsustada. Ja ma ei saagi praegu midagi otsustada, enne tuleb paar asja korda ajada ja alles siis on näha, mis minust saab. Oeh...

* * *

Aitäh teile, mu tulihingelised fännid, kes te iga mu sõna pöörate ja oma osa juurde panete! : )

Ma ei saa aru mis kuradi pärast ma hoian kinni minevikust. Mul lihtsalt on blokk ees kui ma kuulen inimeste minevikust, kuna alati on nende minevik seotud mingi isikuga, keda ma absoluutselt ei salli. Ja ma ei saa aru, miks see nii on, sest esiteks on mu enda minevik mitmeid kordi hullem, ja teiseks oli see siiski vaid m i n e v i k, mitte olevik. See ei ole enam nii, see OLI nii...
Ju siis sellepärast kõik alati metsa poole lähebki.

miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?miks?

Olen äge, istun köögis ja küpsetan.


---

Ma ei saa Sinust aru.

Mul on igav.
Eile oligi nii mõttetu, nagu ma ennustasin, oleks tahtnud välja minna, aga ei saanud, seega kobisin juba kell kuus õhtul sliipi, pidin ju eile vara ärkama, seega hommikul magada ei saanud. Ja ärkasin alles täna hommikul kell seitse, nüüd und pole.
Midagi pole teha ka, õue minna ei viitsi - nii libe ja külm ja lund ka sajab, õppida ka ei viitsi ja netis ei passi hetkel kedagi, kõik magavad. Tahaks ka magama minna, aga und pole enam. Olen mingi kerge vingumisehunnik hetkel, ainult hädaldaks.

Deep down inside love became empty
Pretending to be happy to escape the fear
Living for nothing is not the answer
To live alone in the cage of love.

* * *



Ma tahaksin ennast peita oma käte alla, nii, et keegi ei näeks, mida ma parasjagu tunnen. Mul on kõrini hea näo tegemisest sellel ajal, kui ma tegelikult üldse nii hästi ennast ei tunne.

Nii hea on ärgata, kui päike paistab aknast sisse ja tõotab tulla ilusa ilmaga päev...

Ja isegi see ei riku mõtteid, et ma pean kahe tunni pärast kooli minema, olema seal paar tundi ja siis saan koju tagasi. Aga see rikub, et nv tuleb täiesti mõttetu passimine, kuigi üks hea üritus on, aga ma ei saa sinna :(

Aga ma lähen pessu, et jõuaks oma juuksed ilusti ära kuivatada ja siis lippan kooli.

On ju küll armas, kui sellisest pealtnäha mõttetust tähtpäevast välja tehakse.
Kooli läksin suht kehvas tujus, siis tuli Nirk, roos näpus, tegi kalli ja soovis head naistepäeva. Täitsa armas oli :).
Pärast klassi poisid tõid naiskadele kommi, mugisime kõik. Kuidagi armas, ühtehoidev tunne oli klassis, tavaliselt see nii ei ole.

& muidugi ei saa mainimata jätta kahe teise numpsiku toodud tulpe ja kommikarpi.
Armas :)

Ma ei saa aru, miks te kõik mulle haiget tahate teha??

Täna oli vaja kirjutada kirjand õnne teemal...
Ei osanud midagi kirjutada.
Hiljem oli hea inglise keele klassis juua teed, kuulata valjult raadiot ja mõelda. Tuleb tunnistada, et isegi hea oli koolis olla & klassiõega minna ära, samal ajal kui teised veel õpivad (teistel olid teised tunnid, mitte nagu meil, inglise keel, kus me peale tee joomise midagi ei teinud). Käisime poes, sõime, rääkisime... Ja ootasime üle tunni aja bussi.
Ja ma pidin vägagi pettuma Sinus täna. Alles Sa ütlesid mulle, et ma olen oma elu jälle paika saamas, see aeg, kui ma iga päev jõin Sinuga, oleks justkui nii ammu olnud... Hakkasin seda ise ka uskuma juba, until today...

(see pilt lihtsalt sobis nii hästi praeguse hetkega kokku).

Vaatan oma toreda buddy'ga filmi, mis on "veits" porr... Kergelt sureme siin :D